 |
Ajutised näitused
Muuseumi ehivad pärlid ja tiigrid
Reedel, 9.aprillil avati Pärnu muuseumis näitused „Pärlifantaasia” ja “Minu tiiger“.
Tosin aastat Pärnu Slaavi kultuuri ühenduse juures tegutsevas pärlitikandistuudios on Ljudmila Sivolobova juhendamisel väljaõppe saanud üle 400 käsitööhuvilise.
Juubelihõngulisel 195. näitusel eksponeeritakse pärlitest ja helmestest tikandeid, ehteid, seinapannoosid ja muid töid. Töötoas saab helmeste ja pärlitega meisterdamist õppida igal neljapäeval ja laupäeval kl 12-16. Osalustasu on täiskasvanule 50.- kr ja õpilastele 30.- kr, millele lisandub muuseumipilet. Väljapanek jääb avatuks 29. maini.
Seoses Eduard Wiiralti teoste näitusega Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust ja alanud tiigriaastaga kuulutas Pärnu muuseum välja joonistusvõistluse “Joonista oma tiiger“, kuhu saabus üle 500 võistlustöö kogu maakonnast.
Kõigi töödega saab tutvuda näitusel „Minu tiiger“. Muuseum on näituseks üles seadnud 90 taiest. Iga külastaja saab hääletada oma lemmiku poolt. Auhinnad parimatele antakse kätte näituse sulgemispäeval 15. mail , mil toimub parimate tööde autasustamine.
Auhinnasaajatele väljastatakse kutsed.
Kulla lugemine Eesti Pangas.
foto: Parikase foto Priit Rööpi kogust
Vabaduse kullakoormad
Aldur Vunk, Pärnu muuseumi direktor
Pärnu osa Eesti Vabariigi sünniloos on oluline ja 23. veebruar on jäänud meile tähtsaks kuupäevaks. Nende sündmuste juurde, mis eelnesid ja järgnesid kella kaheksale õhtul, kui loeti ette “Manifesti Eestimaa rahvastele”, tuleb kindlasti tagasi pöörduda.
Eesti Vabariigi loomise, kaitsmise ja ülesehitamise loos on aga muidki sündmusi, milles siitkandi inimesed on mänginud kandvat rolli. Nii avame täna kell 11 Pärnu muuseumis näituse “Vabaduse kullakoormad”.
Tänavu möödus 90 aastat Tartu rahu sõlmimisest. Tartu rahust jutustavaid näitusi on sel puhul tehtud lausa mitu. Samuti 90 aastat möödub märtsis ja aprillis selle rahuga Eestile lubatud 15 miljoni rubla tsaaririigi kulla toomisest Eestisse.
Üleantav kuld oli proovikivi, mis Venemaaga sõlmitud lepingu pidavust näitas. Väed seisid vastsel riigipiiril alles täies lahinguvalmiduses ja Venemaalt võis kõike oodata.
Siiski sündis nii, et rahulepingus määratud tähtajal, kuu aega pärast Eesti-poolset ratifitseerimist, pandi Moskvast teele esimene saadetis - kaheksa miljonit kuldrubla. Telegraafi teel anti sellest Eestile teada ja kuld taheti üle anda Venemaa raudtee viimases jaamas Jamburgis (praegu Kingisepp) alates 14. märtsist 1920.
Tagantjärele tundub see loomulik ja teisiti otsekui poleks saanud minna, sest riikidevahelisi lepinguid tuleb ju täita. Toona nende sündmuste keskel olnud inimesed elasid sellist olukorda läbi esimest puhku, praegu juba enesestmõistetavana võetav oma riik oli äsja sündinud.
Narva ja Jamburgi vahel olid rinnet ülekaaluka vaenlase vastu hoidnud Rahvaväe 9. polgu sõdurid ja ohvitserid. Vaid aasta varem Pärnu kaitsepataljonist formeeritud väeosa, mis juunis oli löönud tagasi sakslaste Rauddiviisi ja andnud olulise panuse Landeswehri sõja võitmisse, hoidnud Narva taga Eestist eemal nii meeleheitlikele rünnakutele saadetud Punaarmeed kui epideemia ohvriks sattunud Vene valgekaartlasi, valvas siis piiri rahuajal.
Just 9. polgule andis diviisiülem Aleksander Tõnisson korralduse tuua kullakoormad Jamburgist Komarovkasse ja eskortida kullarong Tallinna.
Ülesande täitmine polnud siiski lihtne. Hiljutise sõjategevuse piirkonnas polnud sildu ega rööpaidki, maa oli paljas ja Luuga jõgi ning selle kõrged kaldad jäätunud.
Üle kuue tonni kulda viierublastes müntides, mis olid pakitud padrunikastidesse, tuli Jamburgi jaamast toimetada säilinud raudteeni Eesti poolel umbes 20 kilomeetri kaugusel. Komarovka külas pidi seda ootama vastuvõtukomisjoni erirong, mis juba oli Tallinnast teele asumas.
15. märts 1920
Sellest päevast algab näituse „Vabaduse kullakoormad“ kaudu antud emotsionaalne tagasivaade 90 aastat tagasi aset leidnud sündmusele. See on üks iseseisva Eesti rajamise lugudest. Ja kaitseväe lugudest. Alles kaks ja pool kuud varem oli 9. polk saanud sealtpoolt rindejoont neli päeva järjest mürsurahet ja üha uute jõududega tõrjunud alustatud rünnakuid.
Nüüd tuli sama loendamatutest mürskudest küntud ala läbida vankrivooriga, et tuua traataia tagant ära 6,2 tonni kulda. Seda pidid tegema seni enamasti rindejoone taga tegutsenud tööroodu mehed, kel relvi kaasa võtmata tuli minna teisele poole kaitsetõkkeid, usaldades oma elu hiljutise vaenlasega sõlmitud kokkulepete tagatisele.
Sealjuures ületasid nad rasket koormat kandes looduslikke tõkkeid, kasutades inseneritarkust ja julgust. Kulda läbi märtsijää vajuda lasta polnud samuti lubatud. Selles kandis võis ilmselt kohata sõjategevuse lõppedes varjupaikadest taas välja ilmunud jõuke, kes tegutsesid esmaste instinktide ajel ja kelle vastu Vene poolelt kaasa antud kaest relvastatud sõdurist kullavankri kohta poleks ehk kaitseks piisanud. Veel sõjaaegses karmuses elanud Eestis ei oleks ükski ebaõnnestumine sellel tähtsal missioonil osalenutele lõppenud mõistva õlalepatsutusega.
Seda päeva ei saa unustada. Pärnumaa meeste lugude ja aastaid Rüütli tänaval tegutsenud päevapiltniku August Tamme fotode abil on võimalik saada üsna vahetu elamus sündmustest Jamburgi ja Tallinna vahel 15. märtsil 1920.
Näituse sisu ümber jutustamata julgen kinnitada, et osaliste abil on need sündmused ja meeleolud õnnestunud taastada. Pealegi näeb saalis samasuguseid münte, millest koosnes kullasaadetis. Seda võimalust ei olnud toona kulda eskortima saadetud 9. polgu õppekomando sõduritel. Koonga noormehel Mihkel Mälgul jäi elu lõpuni meelde see, kuidas ta kullavagunis magavate kaaslaste vahel püüdis täägiga kangutada kastilaudu, et kulda oma silmaga näha.
Esimene kullavoor jäi ainulaadseks. Teine saadetis, seitse miljonit kuldrubla, saadeti teele täpselt kuu hiljem. Selle toomine oli palju pingevabam ega möödunud nii terava tähelepanu all. Isegi vastuvõtukomisjoni oli vähendatud kuuelt liikmelt neljani, arvates sealt välja kaks erapangadirektorit.
Kullarong tuli Jamburgist üle ajutise silla ja taastatud raudtee Eesti piirile, kus vedureid vahetati, ja sõit jätkus Narvani, kus Vene erikomisjon kulla üle andis. Sama rongiga toodi veel kaks miljonit kuldrubla ja kott valuutat Vene kaubandusesindusele Tallinnas ja jõudsid kodumaale nii rahulepingu ratifitseerimiskomisjon kui teinegi Moskvas käinud komisjon, mis tegeles kodakondsusküsimustega.
Kuidas näitus sündis?
Esmalt astus muuseumist läbi kapten Priit Rööp Lääne kaitseringkonna staabist.
Tal oli õnnestunud leida kümmekond 9. polgu fotograafi August Tamme pilti 1920. aastast. Ja need polnud niisama huvitavad fotod, vaid ülesvõtted kullaveost Venemaalt.
See teema on üldiselt tuntud vendade Parikaste kuue foto ja ajaleheteadete järgi.
Nimelt oli üks Parikastest sõitnud Tallinnast erirongiga kaasa ja jäänud oma koguka kaameraga vaguni juurde kullavoori ootama. Polgufotograafi lihtsama ja ilmselt kergema kaamera abil tehtud pildid kujutasid aga 9. polgu mehi ja voori enne Komarovkasse saabumist, samuti kulla laadimist vagunisse.
Tamme fotod olid juba materjal, mille suhtes võis oodata laiemat huvi, ja näituse koostamine algas.
Are vallavanem Jaanus Männik juhatas otse kullavoori korraldanud leitnant Jüri Kibbari mälestusteni, mis on säilinud Kibbari tütre Vally Järve valduses. Kibbari fotoalbumi kasutamiseks andis tütar loa ja nii oli koos põhiosa materjalist.
Eelnevale on lisandunud Mihkel Mälgu mälestuskilde, ajaleheteateid ja loomulikult vendade Parikaste fotod Eesti filmiarhiivist.
Kui väljapaneku eelarve oli kokku pandud, tuli hakata otsima partnereid, sest näituste korraldamiseks pole muuseumi korduvalt kärbitud eelarves raha jäänud. Ligi poole eelarvest võttis enda kanda ideega liitunud Eesti Panga muuseum ja nii on vaatajal võimalik kaasa viia tasuta kataloog, mille on kujundanud Urmas Raidma Eesti Pangast.
Stendide ja plakatite trükkimine, mündivitriini ajutise valvesüsteemi ehitamine ja muud kulud nõudsid samuti katmist. Siin tulid appi kaitseministeerium, kaitseväe peastaap, Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ja Kaitseliidu peastaap.
Nii sündiski näitus, mis Pärnust liigub Eesti Panga muuseumi, edasi kaitseväe suurõppuse “Kevadtorm 2010” peatuspaikadesse ning avatakse juunis Eesti sõjamuuseumis. Ja loodetavasti veel mitmes kohas. Pärnu Muuseumis jääb näitus avatuks 27. märtsini.
„Oma silm on kuningas,“ oleks öelnud vanarahvas.
Pärnu Muuseumis saab näha haruldasi Eduard Wiiralti töid
Laupäeval, 9. jaanuaril kl 14 avati Pärnu Muuseumis näitus ” Avasta WIIRALT” tuntuima eesti graafiku Eduard Wiiralti vähemtuntud pärandist. Näitusel olev Wiiralti looming on osa soome helilooja Juhani Komulaineni erakogust. Esmakordselt on kunstipublikul võimalik näha haruldast versiooni kuulsast graafilisest teosest „Lamav tiiger”.
Näitusel eksponeeritavad tööd on pärit aastatest 1926-1934 ning kuulusid arvatavasti varem Eduard Wiiralti sõbratarile Nelly Stultzile, kes inspireeris kuulsat graafikut Pariisis 1930ndatel aastatel. Helilooja Juhani Komulainen sai kollektsiooni omanikuks kunstioksjonil Pariisis 2002. aastal. Graafika kõrval kuulub kogusse ka joonistusi, akvarelle ja monotüüpiaid, mis moodustavad unikaalse, Wiiralti tuntud loomepärandiga tihedalt põimuva materjali.
Viiuldaja ( 1931-32 ) Pilt Juhani Komulaineni erakogust
Põnevaimaks kunstileiuks võib kõnealuses kollektsioonis pidada kunstniku poolt aastatega 1937/1950 dateeritud „Lamavat tiigrit”, mis on kahe varem teadaoleva samanimelise teose (1937 ja 1950) vahepealne haruldane versioon. Avataval näitusel Pärnu Muuseumis esitletakse esmakordselt kõiki kolme kuivnõeltehnikas teostatud „Lamavat tiigrit”.
Wiiralti tuntuimatest teostest on näitusel esil veel „Põrgu” koos visanditega, samuti kunstniku üks viimistletumaid töid, autoportreeline värviline joonistus „Viiuldaja”.
Näitus on koostööprojekt 'Pärnu IN Graafika' festivaliga, mis toimub traditsiooniliselt jaanuaris 13.-ndat korda. Seekordse In Graafika alapealkirjaks on 'Mental Discharge', mis tõlkes oleks vaimne vabanemine, mahalaadimine, tühjakslaadimine. Sedasorti fenomeni otsib In Graafika ka kodumaisest kunstist ja sellega ühilduvatest kuraatorinäitustest.
Näitus jääb Pärnu muuseumis avatuks 3.aprillini 2010 a.
Lisainfo:
Elmar Trink
Pärnu muuseumi projektijuht
4429686
5286522
elmar@pernau.ee
4. novembril 2009 kell. 16 avati Pärnu Muuseumis Tartu Mänguasjamuuseumi näitus KOHVRITÄIS LAPSEPÕLVELUGUSID.
Eesti on viimase 90 aasta jooksul saanud tunda oma riigi loomise elevust, selle langemise kurbust, pikki aastakümneid täis igatsust ja vaikset võitlust, taasiseseisvumise võidurõõmu ning argipäeva oma loodud riigis. Neil aegadel on alati olemas olnud lapsed, kes mängivad, õpivad ja kasvavad suureks sõltumata sellest, mis toimub ümberringi.
Näitus „Kohvritäis lapsepõlvelugusid“ on valminud Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta ürituste raames ning jutustab Eesti laste elust ja mängudest läbi üheksa aastakümne (1918-2008). Meie riigi 20. sajandi heitliku ajaloo sümbolina kasutatakse näituse kujunduses reisikohvreid. Kohvrite sees on ajastule iseloomulikud mänguasjad, mis pärinevad Tartu Mänguasjamuuseumi kogudest või nendelt inimestelt, kelle lugusid tutvustatakse. Näitusel saab vaadata dokumentaalkaadreid Eesti laste tegemistest läbi 20. sajandi ning kuulata lapsepõlve juurde kuuluvaid hääli. Iga näituse külastaja saab meisterdada endale kohvri oma lapsepõlvelugudega.
Näitust on varem eksponeeritud Albu mõisas Järvamaal, Narva Muuseumis, Viljandi Linnagaleriis, Saaremaa Muuseumis, Võrumaa Muuseumis ja Valga Muuseumis. 2008. aastal võitis näitus Eesti muuseumide festivalil Narvas II koha.
Näituse valmimist on toetanud EV Kultuuriministeerium.
Tartu mänguasjamuuseumi kunstiline juht Mare Hunt arvab, et tänapäeva laste vanaemad-vanaisad hoidsid ja väärtustasid oma väheseid mänguasju väga.
foto: Ants Liigus / Pärnu
Mänguasjade maailm peegeldab eestlaste ajalugu
“ Pärnu Postimees “ 15.11.2009
Karin Klaus, toimetaja
Pärnu muuseumis aasta lõpuni avatud Tartu mänguasjamuuseumi näitus 'Kohvritäis lapsepõlvelugusid' annab külastajale hea nostalgialaengu ja paneb mõtlema eestlaste viimase 90 aasta elukäigule.
Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli ürituste raames valminud väljapanek jutustab haarava loo Eesti laste elust ja mängudest läbi üheksa aastakümne (1918-2008). Näitus sai teise koha kultuuriministeeriumi eestvõttel meie riigi aastapäeva tähistamiseks korraldatud muuseumide konkursil.
Sajandialguse lapsest tänapäeva põnnini
'Kohvritäis lapsepõlvelugusid' koosneb üheksast eluloost: ühe lapse kasvamise lugu aastakümne kohta. Lapse elukäik on kirjas fotode või piltidega illustreeritud infotahvlil, selle kõrval samast ajastust pärit vitriiniks muudetud reisikohvris on tema mänguasjad, raamatud ja lauamängud. Väljapanek on kujundatud disainibüroo Laika, Belka & Strelka ja muuseumitöötajate koostöös, esimesel korral toimus näitus Albu mõisas ja Pärnu on seitsmes, viimane eksponeerimiskoht.
Mänguasjamuuseumi kunstiline juht Mare Hunt, kes väljapaneku Pärnus üles sättis, meenutas, et Tartu mänguasjamuuseumis pole kohvrinäitus üleval olnud, küll oli seal mõni kuu Eesti Vabariigi lastetubade näitus. Kõrvuti kujundati 1930. aastatest pärit lastetuba ja tänapäeva lapse pesa.
'Päris hästi tuli välja, kuivõrd lihtne, õdus ja ainult lapsele suunatud maailm oli lastetoas 30. aastatel,' ütles Hunt. 'Tol ajal oli mänguasju vähe, nukud väga ilusad ja hästi hoitud, kõik sai justkui rohkem väärtustatud. Praeguse aja lapse tuba tuli hästi kirju ja mänguasjadest üle külvatud.'
Näituse juurde kuuluvad Eesti fotomuuseumist pärit mustvalged vanaaegsed fotod lastest ja kroonikafilm lasteorganisatsioonidest läbi üheksa aastakümne. Veider on veenduda, et noorkotkaste ja pioneeride rividrillid-saluteerimised-koondused üksteisest eriti palju ei erinegi.
Näitust on elavdama mõeldud helitaust, kus kostab ühe pere laste mängimise hääli: naeru ja nuttu, palli põrkamist, kummipardi piiksumist ... Pärnus seda ei kuule, kuna kroonikafilmi helid oleksid segama hakanud.
Vanaisade ja vanaemade noorusaeg
Esimene mänguasjakohver kuulub 1919. aastal Tallinnas sündinud Georgile, kelle isa oli lõpetanud Moskvas ohvitseride kooli, võidelnud Esimeses maailmasõjas ja tulnud pärast revolutsiooni naisega sünnimaale tagasi. Poisi ema oli jõukast Moskva perekonnast venelanna ning laps kasvas üles kakskeelses keskkonnas.
Sõjaväelase pojana moodustavad Georgi kohvri sisust suure osa sõjamängud ja sõdurid: saepurumassist sõjamehefiguurid, kes kujutasid kindral Mannerheimi ratsa- ja jalaväelasi, sõjateemalised lauamängud, punanahkade ja kahvanägude piltidega klotsid ja lahingute pilte täis joonistatud vihikud. Imetlust väärivad tibatilluke taskumikroskoop, millega uuriti liblikatiibu ja puulehti, ning Saksamaalt pärit diaskoop diafilmide vaatamiseks.
Poisi raamatute hulgas on nii toredaid venekeelseid muinasjutte kui eestikeelseid juturaamatuid.
Järgmised kaks kohvrit kuuluvad tüdrukutele, kes ea poolest võinuks olla sõbrannad, kuid kelle eluteed kulgesid väga erinevalt.
1930. aastal Viljandimaal sündinud Helvi noorusesse jäävad maalapse mängud ja tegemised: karjas käies söepaugu tegemine, vibud, kadad, puupulkadest loomad, kiiged, kivikesed, mudakoogid, pisikesed nukud ja isa-vanaisa voolitud nukumööbel. Helvi oli kodutütar ja tema kohvrist leiab vormimütsi ning 'Kodutütre 10 käsku'.
1936. aastal Tallinnas sündinud Malle elu on liigutav läbilõige kõigist eelmisel sajandil eestlasi tabanud hädadest: 1941. aastal küüditati tüdruku mõlemad vanemad Siberisse, 1944. aasta märtsipommitamises hävis pere kodu, sama aasta septembris põgenes Mall ristivanematega koos Eestist Berliini.
Kuna lapse kõik mänguasjad jäid Eestisse maha, kinkis pagulastüdrukule uue nuku sakslannast naabriplika. Kahe lapse sõprus kestis aastakümneid, isegi siis, kui Mall kolis USAsse.
Tõe huvides olgu öeldud, et päriselt Mallele kuulunud lelusid kohvris ei ole, küll on aga piltide ja mälestuste põhjal sinna kogutud sarnased asjad muuseumikogudest: suuresilmsed puped, peened portselanist nukunõud, ajakiri Laste Rõõm.
'Kui vähegi võimalik, koostasime kohvrid konkreetse isiku enda asjadest,' kommenteeris Hunt. 'Kui inimese oma asju säilinud polnud, valis ta need meie kogudest. Tavaliselt leitigi üles tema lapsepõlve lemmikud või nendega sarnased lelud. Mallelt polnud meil ühtegi asja, küll oli tema väga ilus lugu, sellepärast panime tema kohvri ise kokku.'
Uue võimu ajal sündinud
1947. aastal sündinud Tiia ja 1961. aastal ilmavalgust näinud Helle kasvasid üles segasevõitu ajal, kui paralleelselt eksisteerisid 'vana' ja 'uus' ajalugu.
Tiia kohvris on kõrvuti Lenini pildiga kiituskirjad, vahvate pioneeride seiklustest kõnelevad lasteraamatud ja sõjaeelse vabariigi aegsed teosed. Sekka kokkupandavaid piltkuubikuid, plekkämbreid ja pleekinud kummipalle, mida vist küll iga Eesti lapse toanurgast leida võis. Tiia kohvris elab muu hulgas Mari Tarandi nukk nimega Hele Siid Põuapilveke Ehatäheke Viiding.
Helle on pärit Pärnust, tema isa oli kindralmajor Aleksander Tõnissoni poeg, kes alles pärast 15 aastat Siberis vangilaagris olemist pääses Eestisse tagasi. Sellest ajast on kohvrivitriinis male, mille nupud oli isa Siberis puiduartellis töötades teinud.
Helle mängis Nõukogude ja Saksa päritolu plastmassnukkude ja konstruktoritega, vanas pappkohvris oli laps sisse seadnud uhke nukukodu. Helle armastas joonistada, tal olid värvipliiatsid ja guaððvärvid. Esimesed kuus viltpliiatsit saatis Hellele panderolliga aga isa tädipoeg USAst, kui tüdruk õppis kolmandas klassis.
Toomase (1975) ja Mihkli (1966) mänguasjade hulgast leiab rohkesti kodumaist Salvo ja Norma lelutoodangut, foto- ja diafil-miaparaate, mudelautosid, kummiloomi, plekist suveniirmärke, kleepse, puuklotse, lasteajakirju, kaardi- ja lauamänge. Nende lugudest selgub, et poisid kasvasid nagu poisid ikka: palju sõitvate, ujuvate ja lendavate mudelite kokkupanemist ja ise väljamõtlemist, pallitagumist, rattaga rallimist, vibulaskmist ja mõõgatärinat.
Ehk on tänapäeva lastel raske mõista, et mõnikord olid poeletid päris tühjad ja defitsiitset kraami sai keerulisi teid pidi või koguni välismaal elavate sugulaste või tuttavate käest. Haruldaseks hakkab muutuma seegi tõsiasi, et näiteks unistuste jalgratta või fotoaparaadi ostmiseks kogus laps mõnikümmend aastat tagasi ise suvi läbi töötades raha.
Tänapäevane kirev lastetuba
Väljapaneku kaks viimast kohvrit kuuluvad lastele, kes praegu alles kooliteed tallavad. Tudengite laps Triinu (1989) sündis loosungi 'Maa tuleb täita lastega' järellainetusest. Aktiivne tüdruk on tegelnud ratsutamise, tantsimise ja muusikaga, tema kohvrist piiluvad Barbied kõrvuti veneaegsete plastnukkude, plüüsloomade ja 'Karu-aabitsaga'.
Viimane portreteeritav, üheksa-aastane Karl Aleksander ei olnud veel kahenegi, kui õde ta süles arvuti ette tõstis. Suure arvutifänni kohvris on arvutimängude kõrval siiski ohtralt juturaamatuid ja teatmeteoseid, Playmobile sõdureid, lego-klotse ja muid tänapäeva laste lemmikasju.
Ei saa öelda, et kunstmänguasjad loovust pärsiksid: poiss on ehitanud oma sõduritele pappkastidest lossi, maakodus lõikunud puukoorest laevu, teinud karjaseloomi, koorinud lepakeppi ning meisterdanud muid endisaja maalaste mänguasju.
Kindlasti tekitab näitus vaatajates palju äratundmisrõõmu. Kui keegi tahab muuseumiga jagada mälestusi oma nooruse armsamatest leludest ja mängudest, palutakse lahkesti täita vastav küsimustik, mis asub trükitud kujul näitusel või elektroonsel moel mänguasjamuuseumi kodulehel http://www.mm.ee/mm_est.html.
Mare Hunt ütleb kokkuvõtvalt, et on iga pere enda otsustada, kas kuhjata lapse tuba täis kõikvõimalikke mänguasju või püüda arendada vanu 'käsitsi mängimise' traditsioone. 'Ajad on ju nii palju muutunud,' tõdeb ta. 'Varem oli tavaline, et koos elas mitu põlvkonda, lapsi hoidsid vanavanemad või hoidjad. Nüüd on kõigil nii palju tegemist ...'
Pärnu muuseumis avatud näitust 'Meie vammus' tutvustab näituse kuraator Ülli Kont.
Foto: Ants Liigus
Teisipäeval, 30.juunil avati Pärnu Muuseumis ( Aia 4 ) suvenäitused
” MEIE VAMMUS ” ja ” NEED... ”
Näitus ” Meie vammus ” annab ülevaate eestlaste rõivastumisest ärkamisajast oma riigi loomiseni.Huvitav on jälgida, kuidas 19.ja 20. sajandi moevoolude muutused
kujundasid mõisa- ja linnarahva kõrval ka maarahva riietumistavade muutumisi.
Esemed pärinevad Pärnu ja Eesti Rahva muuseumi ning Eesti Ajaloomuuseumi kogudest. Näituse koostas Ülli Kont esemeid restaureerisid Astri Kaljus, Inna Antson ja Margo Samorokov. Kujundasid Jasper Zoova ja Jüri Soo ( Punane torn ) Näitus valmis Eesti Kultuurkapitali toetusel
Viljandi Muuseumi rändnäitus ” Need.. ” käsitleb 20. sajandi esimese poole pesumoodi. Eksponeeritud on valik pesuesemeid aastatest 1900–1950, millest põhiosa pärineb Viljandi muuseumi kogust, lisaks on välja pandud mõned esemed Heimtali muuseumist ning erakogudest. Sajandi alguses oli aluspesu teema, millest rääkimine oli tabu, mistõttu ei julgetud sõnu „aluspüksid' või „alustalje' avalikult kasutada. Nõnda öeldigi aluspesust rääkides lihtsalt „need'. Ajapikku suhtumine aluspesusse muutus. Näitus annab nüüd võimaluse heita pilk meie esivanemate elu privaatsemale, samas argisemale poolele.
Näituse koostasid: Tiina Jürgen, Ebe-Triin Arros, Lüüli Kiik ja Herki Helves
Näitused Pärnu Muuseumis on avatud igal päeval 12. septembrini 2009 a.
Pärnu muuseumis avatud näitust 'Meie vammus' tutvustab näituse kuraator Ülli Kont.
Foto: Ants Liigus
Muinsuskaitse ümarlaua esimees Mika Orava ohustatud arhitektuuri näituse avamisel Pärnu muuseumis.
Foto: Urmas Luik
Ohustatud arhitektuuri näitus avanes Pärnu toeta
06.06.2009
Tõnu Kann, reporter
Pärnu muuseumis on 27. juunini avatud Eesti muinsuskaitse ümarlaua ja ajaloomuuseumi ühistööna sündinud rändnäitus Eestimaa lagunenud ja hävinud kultuurimälestistest. Pärnu linnavalitsus näitust ei toetanud.
Näituse 'Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestised' eestvedaja, muinsuskaitse ümarlaua esimees Mika Orava sõnas, et ohustatud või juba hävinud kultuurimälestistest rääkivat rändnäitust toetasid rahaliselt kõik omavalitsused, kus väljapanekut eksponeeritakse, aga ühe erandiga.
'Pärnu ütles ära, kuid me ikkagi tõime näituse siia, kui Pärnu muuseum meile lahkesti vastu tuli ja ruumi pakkus,' rääkis Orava
Pärnu volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Jüri Lebedev ütles, et näitusekorraldajate 30 000 kroonini küündinud rahataotlust ei võetud komisjoni päevakordagi.
'Teadsin abilinnapea Jane Metsa suu läbi, et linnavalitsus ei ole nõus toetama miinusmärgiga eelarve koostamise ajal reservfondist ühekordse maiguga üritusi,' rääkis Lebedev. 'Isegi kui komisjon oleks 110 protsenti poolt olnud, poleks see näitus linnalt raha saanud.' Pärnu muuseumis avatud näitusel esitletakse pildis ja sõnas 20 kaitsealust ohustatud hoonet kõikjalt riigist. Esindatud on nii mõisad, tööstushooned kui elamud ja klerikaalsed hooned. Enamik esitletud majadest on kaotanud oma algse funktsiooni, inimeste hüljatud või lausa hävinud.
Pärnut esindab näitusel Eliisabeti koguduse pastoraadihoone Kuninga 30, Sindit varemeis kalevivabrik. Iroonilise tausta annab näitusele tosinajao riigiametnike ja poliitikute esinemine, kes mahuvad igaüks eraldi teleripildile ja kõnelevad igaüks omil sõnul muinsuskaitsest, moodustades kõnemulina, otsekui rõhutades, kui palju me räägime ja kui vähe teeme. Sõna on antud kultuuriminister Laine Jänesele, riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Peeter Kreitzbergile ja mitmele teisele isikule, kes muinsuskaitseliikumisega tööalaselt seotud.
Näitus oli enne Pärnut avatud Tallinnas ja Narvas, kus seda käis vaatamas 7000 inimest pealinna 5000 vastu.
VEERAND EESTI ARHITEKTUURIPÄRANDIST ON HÄVIMISOHUS! Kolmapäeval, 3. juunil kell 16.00 avati Pärnu Muuseumis Eesti muinsuskaitse ümarlaua ja Eesti Ajaloomuuseumi koostööna valminud Eesti arhitektuuripärandit ja muinsuskaitset tutvustav näitus “Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hävinenud kultuurimälestised”.
Teadaolevate andmete põhjal on halvas või avariilises seisundis 1156 Eestis olevat mälestist ehk koguni 26,3% kõigist arhitektuurimälestistest.
Näituse “ULTIMA MEMORIA. Eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestised“ eesmärgiks on juhtida tähelepanu probleemidele seoses arhitektuuripärandiga. Selleks on tihti omanike teadmatus, kehv muinsuskaitse-poolne teavitustöö, riigi suutmatus abistada ja pakkuda tuge mälestiste omanikele. Sageli ei näe muinsuskaitse omanikes ja omanikud muinsuskaitses oma partnereid ja liitlasi kultuuripärandi kaitsmisel ja tutvustamisel.
Avataval näitusel tutvustatakse Eesti mitmekülgset, kuid lagunenud või hävimisohus olevat muinsuspärandit. Näitusel on eksponeeritud mälestised kõikidest Eesti maakondadest ning tähtsamatest linnadest. Objekte on kokku 20. Nende hulgas on mõisaid, elamuid ja tööstusrajatisi 18. sajandist tänapäevani. Esindatud objektid on kaotanud oma funktsiooni ning seetõttu hüljatud ja lagunenud.
Olulise osa näitusest moodustab videoinstallatsioon, mis tutvustab vaatajale intervjuude kaudu muinsuskaitse hetkeseisu. Intervjueeritavate hulgas on näiteks Laine Jänes, Peeter Kreitzberg, Trivimi Velliste, Kalev Uustalu ja Jaan Tamm.
Näituse “ULTIMA MEMORIA. Eestimaa lagunenud ja hävinenud mälestised“ kuraatorid on Eesti muinsuskaitse ümarlaua esimees Mika Orava ja Eesti Ajaloomuuseumi teadur Olev Liivik, näituse tekstid on koostanud kunstiteadlased Carl-Dag Lige ja Jarmo Lobjakjas, kujundajad on Margit Randmäe ja Mika Orava, fotograaf Meeli Küttim, videoinstallatsiooni on teinud Eve Ester, Andres Raid, Helene Tedre ja Mika Orava.
Näitus jääb Pärnu Muuseum
|
|
 |
Uudised |
 |
|
| |
|
